Arvuta kogus 
Kui hakkad koduhoovi teed tegema, sissesõitu parandama või õue haljastama, siis üsna ruttu saad aru, et kõige kallim asi ei pruugigi olla materjal ise. Väga tihti on hoopis nii, et killustik, muld või liiv maksab täiesti mõistlikult, aga transpordi peale läheb ootamatult suur raha.
Just siin tehaksegi kõige rohkem vigu. Vaadatakse ainult seda, mis on killustiku hind tonni kohta või palju maksab muld kuupmeetri eest, aga jäetakse arvestamata, kui palju maksab see kõik päriselt objektile kätte saada. Kui vedu on pikk, objekt keerulise ligipääsuga või tellimus valesti läbi mõeldud, võib lõpparve tulla valusam, kui alguses tundus.
Selles loos vaatame ausalt üle, kuidas kujuneb killustiku transpordi hind, mida tähendab mulla müük koos transpordiga, millal tasub võtta liiva vedu eraldi ja millal mitte, ning milliseid vigu inimesed kõige sagedamini teevad.
Põhjus on tegelikult lihtne. Kallur ei liigu õhu ja hea tujuga. Selle hinnas on auto, juht, kütus, hooldus, rehvid, kindlustus ja aeg. Kui auto peab tegema mitu otsa, ootama laadimist või objektile ligi pääsemiseks manööverdama, siis see kõik maksab.
2026. aastal on kallurveo hind mõjutatud eelkõige kütusest, tööjõukulust ja sellest, kui palju tühisõitu tekib. Seepärast ei ole olemas ühte kindlat “õiget” hinda, mis kehtiks igal pool Eestis. Tallinnas ja Harjumaal on üks loogika, Lõuna-Eestis teine, ning maapiirkondades mängib väga palju rolli see, kui kaugel karjäär või laadimiskoht asub.
Kõige sagedamini kasutatakse kolme mudelit.
Esimene on tunnipõhine hind. See on tavaline Tallinnas, Harjumaal ja Tartus, kus sõidud ei ole väga pikad, aga aega kulub laadimisele, liiklusele ja objektile ligipääsule. Väiksema kalluri rent algab tavaliselt umbes 35 eurost tunnis ja suuremate masinate puhul jääb hind enamasti 40–55 euro vahele tunnis.
Teine variant on kilomeetripõhine hind. Seda kohtab rohkem siis, kui materjal tuleb kaugemalt või objekt asub linnast väljas. Sellisel juhul arvestatakse vedu sageli läbitud kilomeetrite järgi ja hinnad jäävad tavaliselt umbes 1,30–2,00 euro kanti kilomeetri kohta.
Kolmas mudel on tonn-kilomeeter ehk t/km. Seda kasutatakse rohkem suurematel objektidel, kus oluline on täpne arvestus: kui palju veeti ja kui kaugele. Selline lahendus on tavaline suuremates infrastruktuuriprojektides. Praktikas tähendab see tellija jaoks seda, et ta maksab täpselt koormuse ja vahemaa põhjal.
Eraisiku või väikse koduõue puhul puututakse kõige rohkem kokku esimese kahe variandiga.
See on koht, kus läheb kõige rohkem raha raisku.
Näiteks inimene otsib internetist “mulla müük koos transpordiga” ja tellib esimese ettejuhtuva variandi ära. Aga siis selgub, et kohale toodud muld ei sobi üldse sinna tööks, mida teha taheti.
Kui sul on plaanis muru külvata või peenraid rajada, on vaja haljastusmulda, ideaalis sõelutud mulda. See on ühtlasem, puhtam ja sobib kasvupinnaseks. Kui tellid täitemulla, siis võib see olla kivine, savine ja ebaühtlane. Täitemuld sobib aukude täiteks või pinnase tõstmiseks, aga mitte ilusaks lõppviimistluseks.
Sama lugu on killustikuga. Väga paljud küsivad lihtsalt “palju killustik maksab?”, aga tegelikult peaks esimene küsimus olema hoopis see, mille jaoks seda vaja on.
Killustiku fraktsioon ei ole mingi tehniline pisiasi, vaid täiesti praktiline asi. Vale materjal vales kohas tähendab tavaliselt seda, et tee vajub ära, pind jääb ebamugav või tuleb varsti uuesti tellida.
32–64 mm killustik sobib pigem tee põhja ja kohtadesse, kus pinnas on pehme või muda kipub läbi tulema. Seda kasutatakse siis, kui on vaja saada tugev alus.
16–32 mm killustik on juba natuke peenem ja sobib hästi tee aluskihti või drenaaži jaoks. See on väga levinud valik, kui tehakse sissesõiduteed või valmistatakse pinda ette järgmise kihi jaoks.
4–16 mm killustik sobib rohkem pealmiseks kihiks, näiteks aiateedele või parklatesse, kus tahetakse veidi ilusamat ja ühtlasemat tulemust.
Paekivisõelmed fraktsiooniga 0–4 mm või 1–4 mm lähevad tavaliselt sillutise alla või jalgradade rajamisel. Need tihenevad hästi ja annavad korraliku aluse.
Kui inimene tellib vale fraktsiooni, siis tundub alguses, et materjal on materjal, aga paari kuu pärast on näha, et pind ei pea vastu või ei tööta nii nagu vaja.
Kui jutt läheb sissesõiduteedele või pikemale kruusateele, siis tasub vaadata ka freesasfalti. Selle vastu on viimasel ajal päris suur huvi ja põhjusega.
Freesasfalt on paljude jaoks hea kompromiss. Hind on tihti killustikuga samas suurusjärgus, aga materjal haakub paremini, tolmab vähem ja jääb kasutuses mõnusam. Just koduteede, suvilate sissesõitude ja ajutiste platside puhul on see väga mõistlik valik.
Muidugi sõltub kõik sellest, mis seisus aluspind on ja kui palju koormust tee hiljem saab, aga paljudes kohtades toimib freesasfalt paremini kui inimesed alguses arvavad.
Sellepärast, et inimesed ei mõtle tellimust lõpuni läbi.
Üks klassikaline näide on see, et tellitakse liiga vähe materjali. Arvatakse, et “võtame esialgu ühe koorma, vaatab pärast”. Siis selgub, et ühest koormast jäi puudu ja vaja on teist veel. Materjali hind ei pruugi olla probleem, aga teine transport maksab uuesti. Nii võib juhtuda, et säästmise asemel maksad lõpuks rohkem.
Teine tavaline viga on see, et objekti ligipääsu ei hinnata ette. Kallur ei ole sõiduauto. Kui värav on kitsas, tee pehme, hoovis vähe ruumi või pea kohal on madalad elektriliinid, siis ei saa juht lihtsalt “kuidagi ära teha”. Halvimal juhul jääb auto kinni, ei pääse õigesse kohta või peab koorma maha kallutama sinna, kuhu tegelikult ei olnud plaanis.
Kolmas probleem on see, et arvatakse, et juht laotab materjali täpselt sinna ja nii nagu tellija peas ette kujutas. Päriselus on asi lihtsam: kallurijuht kallutab sinna, kuhu on ohutu minna ja kus auto ära ei vaju. Ta ei ole maastikuarhitekt ega haljastaja.
See on asi, mida inimesed alahindavad.
Enne kui tellid killustiku, liiva või mulla, mõtle läbi, kuhu see täpselt maha läheb.
Kas on elektriliinid või puud, mis takistavad veoautot?
Kas ümber on eurokraavid ja suur veoauto mahub keerama?
Kas suur auto võib läbi muru või sillutise vajuda?
Kas üks hunnik ühte kohta või mitu väiksemat hunnikut?
Kas tahad, et auto sõidaks ja kallutaks korraga, et materjal jääks pikema ribana maha?
Viimane variant ehk niinimetatud “vaibana kallutamine” võib olla väga hea lahendus, aga ainult siis, kui pinnas on piisavalt tugev, tee on piisavalt lai ja otse läbitav ning pea kohal ei ole elektriliine ega muid takistusi. Kui tingimused ei sobi, siis ei ole mõtet juhilt seda nõuda.
Kui mahalaadimine on ette mõeldud, läheb töö kiiremini, auto ei pea objektil liigselt manööverdama ja risk midagi ära rikkuda on väiksem.
Enamasti jah.
Kui võtad materjali ühest firmast ja transpordi teisest, siis on sul küll tunne, et kontrollid olukorda rohkem, aga päriselus tähendab see sageli lisasuhtlust, rohkem ajakulu ja lõpuks ka suuremat kulu. Üks osapool süüdistab teist, kui midagi hilineb, materjali kogus ei klapi või auto ei jõua õigel ajal kohale.
Kui tellid killustiku müügi koos transpordiga või mulla koos veoga ühest kohast, on asi tavaliselt lihtsam. Saad ühe pakkumise, ühe vastutaja ja selgema lõpphinna.
Enne tellimuse esitamist tasub endalt küsida mõned lihtsad küsimused.
Kas ma tean täpselt, mis materjali mul vaja on?
Kas ma tean, kui palju seda vaja on?
Kas kallur pääseb objektile ligi?
Kas maha kallutamiseks on ruumi?
Kas tahan ainult hunnikut või soovin ka laotamist sõidu pealt?
Kas pinnas kannab autot?
Kui nendele küsimustele on vastus olemas, on juba pool võitu käes.
Killustiku, mulla ja liiva puhul ei otsusta ainult tonnihind. Väga suure osa lõpphinnast teeb ära transport ja just seal eksitakse kõige rohkem.
Kui valid vale materjali, tellid vale koguse või ei mõtle ligipääsu läbi, siis läheb projekt kallimaks. Kui aga tead, mida sul päriselt vaja on, valid õige fraktsiooni, arvestad veoga ette ja planeerid mahalaadimise läbi, saab kogu asja teha palju mõistlikuma rahaga.
Kõige parem tellimus ei ole see, kus tonnihind tundub kõige odavam. Kõige parem tellimus on see, kus kogu lahendus töötab algusest lõpuni välja.
E - R, 09:00 - 17:00
Eraklient: 
